Kui inimesele öeldakse, et tal on diski prolaps, muutub õhk sageli hetkega raskemaks.
Diagnoos kõlab tõsiselt, MRT vastus tundub lõplik ja sõna “operatsioon” hakkab peas elama oma elu.
Aga inimkeha ei ole ainult radioloogiline leid.
Therapeia praktikas näeme korduvalt inimesi, kellel on tugevalt väljendunud kaela- või alaseljavalu, kätte või jalga kiirguv valu, tuimus, lihaspinge ja liikumispiiratus, ning kellele on juba öeldud, et operatsioon võib olla järgmine samm. Ometi ei tähenda MRT-s kirjeldatud prolaps või protrusioon alati seda, et kirurgiline lahendus on ainus või parim tee.
Selle artikli mõte ei ole operatsiooni vastustada.
Selle eesmärk on avada laiemat pilti.

Mis on diski prolaps tegelikult?
Kas see tekib tõesti ühest valest liigutusest?
Kas MRT leid võrdub alati valu põhjusega?
Ja kas enne noa alla minekut on alati hinnatud ka seda, millises biomehaanilises, lihaselises ja neuroloogilises mustris keha tegelikult töötab?

Mõnikord ei ole peamine probleem ainult kettas.
Mõnikord on probleem kogu mustris, mis on keha aastaid samasse ülekoormuse suunda viinud.

Kui õlg hakkab valutama, tundub lahendus esmapilgul loogiline. Vaadatakse õlga, ravitakse õlga ja eeldatakse, et probleem asub seal, kus valu tuntakse. Aga inimkeha ei tööta nii sirgjooneliselt. Õlg ei ole iseseisev struktuur. See on osa süsteemist, mida juhib ja mõjutab närvisüsteem – eriti kaela piirkond, kust algab kogu ülajäseme närvijuhtimine.
Therapeia praktikas kohtame sageli olukordi, kus õlavalu on ravitud korduvalt lokaalselt, kuid tulemus jääb ajutiseks. Süstid leevendavad, harjutused aitavad mõneks ajaks, kuid sümptom kipub tagasi tulema. See viitab ühele olulisele küsimusele: kas probleem on tegelikult õlas – või on õlg lihtsalt koht, kus keha annab märku? Selle artikli fookus ei ole ainult õlal. See avab ühe olulisema, kuid sageli tähelepanuta jäetud seose – kuidas kael, närvisüsteem ja lihaspinge võivad luua õlavalu ka siis, kui liiges ise on struktuurselt korras.