Kael ei tööta kunagi eraldiseisva piirkonnana. Ta on osa terviklikust süsteemist, mida juhivad lihased, fastsia (fascia) ja närvisüsteem. Üks võtmelihaseid selles ahelas on m. levator scapulae. Kui see lihas läheb kroonilisse pingesse, hakkab ta kaela pidevalt ebasoodsasse asendisse tõmbama. Mitte järsult, vaid järjepidevalt. Päevast päeva, aastaid. Tänapäevane elu soodustab seda veel omakorda. Pea liigub ettepoole ja jääb sinna. Telefon, arvuti, autojuhtimine, stress. Biomehaanika muutub. Kael ei kanna enam ainult pea tegelikku raskust, vaid oluliselt suuremat koormust. Lihased ei tööta enam liikumises, vaid jäävad hoidma. Tekib püsiv isomeetriline pinge, mille tulemusel väheneb verevarustus ja kudede taastumisvõime langeb.

Aja jooksul hakkavad lihased, nagu m. trapezius, m. scalenus ja m. levator scapulae, tõmbama kaelalülisid ebaühtlaselt.

→ tekib segmentaarne düsfunktsioon → liikumine väheneb
→ disk ei saa enam normaalset “pumpamise efekti” → ainevahetus halveneb
→ algab degeneratsioon

See ei juhtu kiiresti. See kujuneb välja kuude ja aastate jooksul, samal ajal kui keha kompenseerib ja hoiab funktsiooni nii kaua kui võimalik. Kui see võime otsa saab, ilmnevad sümptomid nagu valu, kiirgumine, tuimus, nõrkus. Sageli nimetatakse seda “närvi pitsumiseks”, kuid tegelikult on tegemist pikaajalise mehaanilise ülekoormusega.

Teadus toetab seda arusaama.

On korduvalt näidatud, et ettepoole langenud pea asend (forward head posture) on otseselt seotud kaelavalu ja lihaste düsfunktsiooniga ehk mida rohkem pea liigub ette, seda suurem on koormus kaelale ja seda suurem on tõenäosus valu tekkeks
(https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/26766871).
See tähendab, et probleem ei teki tavaliselt ühest valest liigutusest, vaid pikaajalisest valest asendist ja koormusest. Samal ajal on uuritud, mis juhtub siis, kui lihased ei tööta liikumises, vaid jäävad püsivasse pingesse. On leitud, et pikaajaline staatiline koormus vähendab kudede verevarustust, tekitab lihasväsimust ja soodustab kudede kahjustust
(https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/20870439).
See on olukord, kus lihas ei tööta enam dünaamiliselt, vaid jääb hoidma - veri ei liigu, taastumist ei toimu ja pinge kuhjub. Kaasaegne biomehaanika käsitleb keha tervikuna. On näidatud, et ühe piirkonna häire mõjutab teisi ning kaelavalu ei ole sageli lokaalne probleem, vaid osa suuremast liikumismustrist (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/27849358).
See toetab arusaama, et valu ei pruugi tekkida seal, kus on tegelik põhjus, vaid seal, kus keha enam kompenseerida ei suuda. Üks kriitilisemaid kohti on lülivaheketta (intervertebral disc) ainevahetus. Uuringud näitavad, et disk ei saa otsest verevarustust, vaid “toitub” liikumise kaudu. Kui liikumine väheneb, väheneb ka toitainete liikumine ning algavad degeneratiivsed muutused (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/11485735).
Lihtsas keeles tähendab see, et kui kael ei liigu normaalselt, siis disk ei saa taastuda ja aja jooksul hakkabki struktuur muutuma.

Miks kael ei ole sageli probleemi algus ?

Kõige olulisem koht, mida sageli ei mõisteta, on see, et kael ei ole alati probleemi algus. Väga tihti on see ahela lõpp. Kui vaagen ei tööta, kui m. psoas major on pinges ja alakeha stabilisatsioon puudub, liigub koormus üles. Keha kompenseerib ja kael võtab selle enda peale. Seetõttu ei ole loogiline oodata, et probleem, mis on kujunenud aastate jooksul, lahenduks ühe korraga. Ajutine leevendus on võimalik, kuid kui muster ei muutu, taastub pinge ja koos sellega ka sümptomid.

Therapeia lähenemine põhineb terviku mõistmisel.

Kupud, manuaalne töö ja liikumine ei ole lihtsalt lõõgastus. Need on vahendid, millega taastada kudede verevarustus, liikumisvõime ja närvisüsteemi regulatsioon. Eesmärk ei ole ainult valu vähendamine, vaid selle tekkemehhanismi muutmine. Kõige sagedasem viga on katkestada protsess siis, kui tekib esimene kergendus. Tegelikult on see hetk, kus keha alles hakkab muutuma. Kui pingemuster on kestnud aastaid, vajab ka taastumine aega ja järjepidevust.

Kaela prolaps ei tähenda, et keha on katki. See tähendab, et keha on liiga kaua töötanud ebasoodsates tingimustes ja kohanenud sellega. Kui see muster on tekkinud läbi lihaste, liikumise ja närvisüsteemi, siis on seda võimalik ka samade süsteemide kaudu muuta.

Kui see tundub tuttav, siis võib-olla ei ole vaja uut diagnoosi.
Võib-olla on aeg hakata tegelema põhjusega?